Kui suveõhtu saabub ja inimesed viimaks tuppa poevad, algab murus tõeline ööelu. Ei, mitte romantiline — pigem nagu väiksemõõduline õudusfilm, mille peaosas on ämblikud, kes näevad välja nagu nad oleks jõusaalis käinud. Nende kõrval hõljuvad pisikesed tiivulised elukad, kelle nimed kõlavad nagu loitsud: trihhopterid, skarabeused ja mingi eriti närvilise iseloomuga mardikas, kes elab vana lillekasti all ja klõpsub nagu katkine pastakas. Niitmata muru on nende salaimpeerium — džungel, kuhu jalg eksib vaid kord... ja sääred ei unusta seda kunagi.

Loodus ei vaja sind. Ta talub sind. Seni, kuni sa ei sega.  Ja kui sa segad — ole valmis. See roheline vaikus ei ole tühi. See kihiseb, roomab ja sahiseb. Ja sa ei näe pooltki, ainult tunned, kui miski su pahkluud kraabib ja siis kaob...